26
Jul
09

SIRPSUVELPUHKAB.BLOGSPOT.COM

Ilmunud Sirbis 24.07.2009

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9047:sirpsuvelpuhkabblogspotcom&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3259

INTER FENSTERI „TOP 5“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 23.-31.V, HURRAA BERLINI, CARMEN LANSBERGI, URMAS MURU ja KAIDO OLE ühisnäitus „Comechacha“ Hobusepea galeriis 27.V-8.VI, LAURENTSIUSE näitus „Mapplethorpe´i kallad“ Draakoni galeriis 1.–13.VI, MAIDO JUSSI ja HELEN MELESKI ühisnäitus „Track01/Track02“ Hobusepea galeriis 10.-22.VI, JAAN ELKENI näitus „Tagasi reaalsusesse“ Draakoni galeriis 15.VI-4.VII, LIINA GUITERI näitus „Kontroll“ Hobusepea galeriis 25.VI-6.VII, KIRKE KANGRO ja  ANDRUS LAURINGSONI ühisnäitus „Pidu“ Tallinna Linnagaleriis 2.-12.VII, ERKI KASEMETSA näitus „SSS“ Draakoni galeriis 7.-18.VII ja LILLI-KRÕÕT REPNAU näitus „Oh, Happy Days“ Hobusepea galeriis 8.-20.VII.

Reede, 19. juuni.

Võtan postkastist „Sirbi“, Tarand kirjutab et läheb kuni 24. juulini puhkusele. Ja seda hoolimata sellest, et „Sirpi“ tellides maksan iga aasta alguses terve aastatellimuse eest. Tarandi eessõna jääb ilmselt paljudel kahe silma vahele, sest kultuur toimib edasi. Lootuses, et keegi kirjutab „Sirbis“. Sel hetkel ei oska ma veel aimata, et pean kuu aega hiljem telegrammistiilis leheveergudele pressima ei rohkem ega vähem kui 9 näitust.

Laupäev, 23. mai (täiendatud neljapäeval, 25. juunil).

kuimet3Olen Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel, et jälgida kaasaegse kunsti uusimate edetabelite koostamist. Temperatuur kipub ületama 40-t kraadi. Kunst kipub sellisel temperatuuril kaotama mõtet. EKKM-s Tallinnas avaneb INTER FENSTERI näitus „TOP 5“. Loen pressiteadet ja vaatan avamisest saadetud pilte. Tallinnas sajab ja on 8 kraadi sooja. Näituse kuraatorid Johnson ja Johnson kirjutavad, et näitus on katse edetabelite maailma ökonoomias korda majja lüüa. Samas lisavad, et paraku on tulemuseks veel suurem segadus ja kaos, ning korrastatuse asemel on õnnestunud lisada panus kasvavale entroopiale. Ja et näitusel osalevad Paul Kuimet, Olga Logvina, Hannes Meiergei, Mia, Jarmo Nagel ning külalisesineja Johnson ja Johnson.

25. juunil kogun enda juurde kaks näitusel osalenud kunstnikku ja 1/2 kuraatoritest. Et kirjutada näitusest mida ma ei ole näinud. Eelpoolnimetatute selgituste, fotode ja videote abil. Samas teades juba ette, et tulemus on kirjeldav ja ilmselt üldsegi mitte adekvaatne. Aga noh, „Päevaleht“ kirjutab ju ka tavaliselt näitustest nii. Miks siis mina ei või?

Paraku pean tegema valiku, mõnest teosest ei ole siiski võimalik ridagi kirjutada ilma seda nägemata, isegi mitte kirjeldavas vormis. Tean, et Jarmo Nageli installatsioon koosnes plakatitest, Saksamaa Vasakpartei manifestist ja veel paljust muust ning et Hannes Meiergei teos käsitles geiparaade. Tuleb loota, et neid installatsioone on võimalik veel kunagi näha. Samas on mul hea meel, et ei pidanud seisma INTER FENSTER-i nimetu interaktiivse videoinstallatsiooni ees. Teadmine, et kõik otsused ja hinnangud on subjektiivsed, siin ei aitaks. INTER FENSTER on reastanud ka Top 5 eesti kaasaegset kunstnikku. Autorite toodud CD-lt leian 4 nendest: Kaido Ole, Marko Mäetamme, Jaan Toomiku ja Ki wa. Kõik vastavad küsimusele: „Kes on kaasaegne kunstnik?“. Esimese kolme intervjuu puhul tekib nostalgia, raadiosaade „kunst.er“ oleks võinud ikka edasi kesta. Toomik rääkis aastal 1999 Lea Veelma saates sama juttu, Ki wa on huvitavam. Huvitav, kes oli viies kaasaegne kunstnik?

kuimet7Johnsoni ja Johnsoni installatsioon „Individuaalse võimekuse TOP 5“ viiest kõige võimekamast riigilt palka saavast töötajast on koostatud Statistikaameti ja erinevate riigiettevõtete andmetele toetudes. Eelpoolnimetatud allikate kohaselt on osutunud väljavalituteks Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive, Eesti Raudtee tegevdirektor Kaido Simmermann, Tallinna Sadama juhatuse esimees Ain Kaljurand, Tallinna Lennujaama juhatuse esimees Rein Loik ja Riigi Kinnisvara peadirektor Jaak Saarniit. Johnsonid on teinud keerukad arvutused lähtuvalt keskmisest palgast ja indiviidi füüsilisest võimekusest läbida jalgsi pikki vahemaid. Kiirelt tehtud arvutuste kohaselt peaksin mina läbima päevas 25 km ringis (Sandor Liive nt 699 km). Napilt jõuaksin Keilasse ja Nõvale, mis kohustuslikust 10 000 sammust kogu aeg räägitakse?

Esmaspäev, 08. juuni.

come1Jõuan viimasel hetkel Berlini, Lansbergi, Muru ja Ole näitusele. Ütleme nii, et olen enne näituse nägemist pisut skeptiline, kuid täiesti asjatult. Kunstnike poolt kirjutatud saateteksti ja videote iseloomustamiseks võiks kasutada heas mõttes väljendit „peksavad segast“. Kuid teevad seda stiilselt, väljapeetult ja nauditavalt. Arvestades autorite kooslust, ei olekski see teisiti mõeldav. „Comechacha“ videod on segu Rühm T nostalgiast, film noir´st, Corbijn´i lavastuste esteetikast ja Kaido Ole katsetest ebakindluse kapist välja tulla. Jalutan näituselt muusikapoodi, et vaadata kas Depeche Mode´i videosid on võimalik veel osta. Et nagu Corbijn või nii. Müügil on Vol. 1, küsimusele Vol. 2 olemaolu kohta vastab müüja, et kõik hitid on ju esimesel plaadil olemas. Et nad ootavad kõik teist plaati, mida ilmselt ei tule. See, kes need „nemad kõik“ on, jääb selgusetuks. Ja lisab, et kas depechid tõesti arvavad, et nad elavad nii kaua et veel midagi teha?

Teisipäev, 09. juuni.

Draakoni galeriis Laurentsiuse „Mapplethorpe´i kallad“. Viimaseid päevi avatud, üks töö müüdud. Loidus, mis ei oleks mõeldav olnud 1990ndate alguse USA-s, kui Robert Mapplethorpe´i rändnäitus “The Perfect Moment” peaaegu kodusõja oleks põhjustanud ja kaasaegne kunst kohtusaalidesse jõudis. Huvitav, kas Laurentsiuse katse sobitada kallasid maalidel ebamugavalt väikeseformaadi-listesse vaasidesse on viide Mapplethorpe´i postuumsele sobitumisele ameerika ühiskonda? Ma ei usu kunstniku poolt kirjutatud kaassõna, et ainus põhjus näitust teha on see, et Draakoni galeriisse sobivadki erinevas suuruses maalid paremini.

Kolmapäev, 10. juuni.

MaidoJuss„Time and more it changes“ on briti filosoofi ja budismi eurooplastele tooja Alan Wattsi 1970ndate alguses peetud legendaarse loengu pealkiri. Sama pealkirja kannab ka Maido Jussi üks videotest näitusel Hobusepeas koos Helen Meleskiga. Jussi osalust võib liigitada fiktsiooni dokumentatsiooniks ja postproduktsiooniks. Juss jõuab läbi loengute filtreerimise heli, valguse, pildi ja iseenda koosluse televisiooni ja filmi loomise algpõhjusteni ning egoismi põhiprintsiipideni.

HelenMeleskHelen Melesk skematiseerib läbielatud traumaatilist kogemust ja muudab kogetud ahelreaktsiooni osaks olemise ruumiliseks koomiksiks. Parafraseerides Jussi videotes kasutatud loengut, on kunstnike ühisosaks tõdemus, et kõik mis on nende ümber, on juba kunagi olnud. Kõik on reproduktsioon ja millegi või kellegi kordumine.

Esmaspäev, 15. juuni.

Aastal 1989, kui Soul II Soul´il ilmus plaat „Club Classics Vol. One” millel lugu “Back To Life (However You Want Me)”, oli Elkeni loomigus juba alanud see etapp, mille uusimat väljundit võib näha kunstniku juubelinäitusel “Tagasi reaalsusesse” Draakoni galeriis. Kunstniku saatetekst näitusele on ülimalt melanhoolne, nagu ka Soul II Soul´i eelpoolnimetatud laulust valitud read, mis näitust sisse juhatavad. Ma tegelikult ei usu, et Elken tahaks või peaks vajalikuks pöörduda tagasi hüperrealismi; perioodi, mis 1980ndatel tema loomingus pöördumatult otsa sai. Kuid mis on sellel kõigel ühist Austria progebändi Edenbridge´ga?

Neljapäev, 25. juuni.

liinaguiterXanax, Remoron, Cipralex, Sensus, platseeboefekt, bipolaarne häire, paanika-häire, depressioon, Liina Guiteri „Kontroll“ Hobusepeas. Guiter intervjueerib noori aastal 2009, kes omavad otsest või kaudset kokkupuudet rahustite ja antidepressantidega. Kes lisaks diagnoositud haigusele peavad tegelema ka liiga kergekäeliselt määratud ravimite kõrvalmõjude ja ravimitest tekkiva sõltuvusega. Näituse kuuldemäng-videosid nimetab autor „lugudeks närvisüsteemist“. Lugudeks, kus esitatakse küsimusi: Mida  tähendab olla täiesti tavaline nooruk, ning ühel hetkel avastada endal olevat haigus nimega depressioon? Või bipolaarne meeleoluhäire?

Ma ei ole kindel, kas sellise teema puhul on korrektne kasutada sõna „võluv“, kuid võluv ja kadedakstegev on Guiteri poolt saavutatud kontakt intervjueeri-tavatega, ning kurvastav vastajate varaküpsus. Ma ei tea, keda on Guiter eelkõige pidanud silmas teoste adressaadina, kelle reageeringutest võiks lähtuda. Igal juhul peab intervjuude kuulamiseks seisma galeriis järjekorras. Järjekorras seistes mõtlen, et kas Harry Halleri nimi ütleb neist kellelegi midagi.

Neljapäev, 02. juuli.

“Näis, nagu oleks vängelt isuäratava grilli lõhn karvaste loomatopiste silmad särama pannud. Miski ühendas rõõmsaid, mahlast liha söövaid inimesi ja vaikivaid loomamuumiaid.” Nii kirjeldab Kirke Kangro atmosfääri, milles valmis fotoseeria näitusele „Pidu“ Tallinna Linnagaleriis koos Andrus Lauringsoniga. Sellega on ka tegelikult kõik öeldud, peoseltskonda ümbritseva õõvastava ning absurdse keskkonna kirjeldus on oma ebakõlas ülimalt täpne. Lauringsoni poolt peetavat salasünnipäeva iseloomustav Trimalchio söögipidu sobib oma pillavas totaalsuses küll pigem Kangro seltskonnaga. Tunne, et elad kortermajas kus ümberringi käivad peod kuhu sind ei ole palutud, sunnib Lauringsoni enesele korraldama personaalseid wannabe pidusid, kuhu pääsevad vaid valitud ja kutse kehtib ühele.

Teisipäev, 07. juuli.

kasemets2Organism nimega Erki Kasemets sai hiljuti 40 aastat vanaks. Kuna Kasemetsal peab kõik olema süstematiseeritud ja katalogiseeritud, oli sellise vahemaa läbimise mahamärkimine asjade kontrolli all hoidmiseks ilmselt vajalik. Et sündmus oleks jälgitav ka neile, kes asuvad väljaspool Kasemetsa pead, avas kunstnik Draakoni galeriis juubelinäituse „SSS“. Lahtiseletatuna Sünd. Sigimine.Surm. Piduliku sündmuse vääriliseks tähistamiseks tõi Kasemets galeriisse murdosa juba 15 aastat väldanud projektist K.A.K.K. Lahtiseletatuna Kõikide Asjade Kirjapanemise Koht. Kasemets ehitas galeriiseinale piima-pakkidest „tsüklilise mudeli, kus aeg ei kulge ühesuunaliselt mööda sirget joont, vaid ringikujuliselt ja korduvalt: lõpetades ja uuesti alustades. Mõtteliselt mööda galeriiseina ringrada tiirutades on ehk võimalik tajuda ka läbitud aastate teepikkust. Sellisena on pakiring universaalne ja kõigile ühtviisi kasutatav.“ Sümptomaatiline on muidugi see, et loodud multifunktsionaalne täiuslik aastaring tekitas Kasemetsas koheselt uusi, murelikke küsimusi:  „Üks küsimus jääb aga alatiseks: mis juhtub kui eluringitamine lõppeb ja näpuga näidatavale algusele saab teatavaks ka lõpp-pakk. Kas punktide vahele moodustub läbitud tee pikkune sirge?”

Kolmapäev, 08. juuli.

Lilli-Krõõt Repnaul Hobusepeas Slavoj Žižeki küsimuse „Mis Õnnel viga?“ (What is wrong with Happiness?) aineline näitus „Oh, Happy Days“. Ei oska siinkohal öelda, kas Repnau püstitatud küsimusele vastuse leidis ja kas ta seda üldse otsiski. Õnnestunuks tuleks eelkõige lugeda Žižeki küsimuse tõlget eesti keelde. Sellest täiesti piisab.

26
Jul
09

KINNINE KOHUS

Ilmunud KUNST.EE 2009/1-2

Otse meie silme all läheb maailm aina ühetaolisemaks. … Inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu. Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore.

Michel Houellebecq[1]

denes1Dénes Farkas, kas ta tahab seda endale tunnistada või mitte, on eksistentsialist. Nii ebamoodsalt kui see ka ei kõla aastal 2009. Farkasi eelmistele näitustele omane autoportreelisus, enesepeegelduslik esteetika ja mina-kesksus on järk-järgult asendumas ümbritseva absurdsuse vaatluse ja kaardistamisega. Kuid enese “lahti kirjutamine” ei ole Farkast viinud eeldatavate lahendusteni, vaid kogu näitust enda alla matva tõdemuseni, et väljapääs puudub. Kõigi talletatud situatsioonide ja jäädvustatud ruumides toimuvate või toimunud aimatavate suhete taga on tühjus, jäänud on vaid käitumismudelid ning tolmuvaba steriilsus. Farkas loob füüsiliselt piina tekitavas vaikuses kolmemõõtmelisi mudeleid absoluutse tühjuse tunnetamisele, üksindusele ja kõigile rollimängus osalejatele ette määratud pöördumatule läbikukkumisele. Kõik olemisele ja olemusele iseloomulik on taandatud näivuseks: tehniliseks, konstrueerituks ja enese jõuetust tajuvaks.

denes2J. G. Ballard on kirjutanud, et maailmas, kus valitsevad fiktsioonid ja elatakse novellides ning kus rollid osatäitjatele on juba välja jagatud, ei ole vaja luua olemasolevat – fiktsiooni –, vaid produtseerida puuduvat, s.t. reaalsust. Farkasi loodavas reaalsuses ei ole tähtis situatsioon ega selle toimumise aeg, vaid toimimise mehhaanika. Puudub usk siduvasse süsteemi, vajadusesse valida pooli, võtta seisukohti. See ei ole pessimism, mis toidab Farkasi loodavaid mikroreaalsuseid, vaid teatav ükskõiksus, nõutus ja abitus, segatuna poeetilise melanhooliaga. Situatsioonide ja suhete lõpetamatus, lahenduste äralibisemine ning nende leidmise edasilükkamine on vormitud ebakindlaks maastikuks. Farkas istub põleval toolil, kuid on jõudmas äratundmiseni, et elamise poeesia võib peituda totaalses, ilma väljapääsuta tühisuses. Hell is other people.
denes3


[1] Vt. M. Houellebecq, Võitlusvälja laienemine. Tallinn: Varrak, 2005, lk. 15.

26
Jul
09

MEISTRI KUTSUMINE

Ilmunud Sirbis 24.04.2009

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8654:meistri-kutsumine&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3249

johnsons2Hobusepea galeriis Tallinnas on 15.-27. IV avatud loomingulise ühenduse Johnson ja Johnson näitus „Meistri kutsumine”. Alates 2006. aastast töös oleva, Paldiski linnaruumi ja selle elanikke kaasava projekti autorite Taavi Talve (J) ja Indrek Kösteriga (J) vestles Elena Šmakova.       

EŠ: Miks esinete alates 2006. aastast ühisnimetaja Johnson ja Johnson all?

J: Aasta siis oli tegelikult 2005. Detsember. Kui väga täpne olla.

J: Kunstibändil oli koostegutsemiseks nime vaja. Indrek ja Taavi kõlanuks natuke liiga argiselt. Tom ja Jerry tähendanuks, et üks on hiir ja teine kass, hierarhiaid jne. Seetõttu laenasime endale šampoonifirma nime, mis põhimõtteliselt tähendab, et meie firmas teevad kõik võrdselt tööd ja seda mida vaja. Väike kaaperdamise rõõm ikka ka.    

johnsons4 

 

 

EŠ: Kas loominguline ühendus ehk firma Johnson ja Johnson on avatud kooslus?

J: Ei ole. 

J: Johnson ja Johnson on avatud kõigile pakkumistele, firma töötajaskonda suurendada plaanis ei ole. 

EŠ: Teie näitus kajastab teie endi sõnul multikultuurilise ja -natsionaalse elanikkonna ühisidentiteedi loomist ning otsuste langetamise protsessi kaasatud motiveeritud osaliste produtseerimist, indiviidide ja ühiskonna vahelise läbirääkimiste ruumi laiendamist, diskussiooni- ja dialoogiplatvormi loomist Paldiski linnas. Mida selle all täpsemalt silmas peate ja miks just Paldiski?

johnsons5J: Siinkohal peaksime alustama kaugemalt. Paldiski projekti alguspunkti paigutame ise  kontseptuaalselt aastasse 1995, mil Lennart Meri telekaamerate ees lubas Paldiskile helget tulevikku ja saamist armsaks Euroopa väikelinnaks. Nimetame selle kahe surma vaheliseks hetkeks: see oli hetk, kus kõik oleks võinud minna teisiti. Tegelikkuses on visioonirong ilmselgelt algusest peale kihutanud vastupidises suunas ja teeb seda siiani. Neliteist aastat hiljem on armsa merelinna Paldiski üle võtnud kapitalistlikud suurfirmad. 

J: See ongi raamistik, milles meie projekt toimub. Paldiskis on kompaktsel kujul olemas kõik meid huvitavad algosad ja vastuelemendid: võim, raha ja kõige olulisemana inimesed, kes on huvitatud enese kaasahaaramisest. Inimesed, kel on olemas tahe, kuid kelle soov kohaliku elu otsustusprotsessides kaasa lüüa on meie hinnangul tugevasti pärsitud.

J: Paldiski projekt ei jaota osalisi kaheks, et ühed  toodavad ja teised tarbivad. See on pigem sündmus, mis produtseerib ümbritseva maailma kaasamisest huvitatud osalisi. See on miski, mida ei saa üksikasjaliselt ette planeerida, kuna ei ole täpselt teada, mis juhtuma hakkab. See on sündmus, väikeste poliitiliste žestide võrgustik. Ja just see ongi see, mis juhtub.       

EŠ: Kas huvi Paldiskisse minna oli tingitud siis Lennart Mere kõnest? Millised siis  ikkagi olid teie ajendid? Kas põhjus on selles, et olete skulptoriharidusega ja Paldiski on Amandus Adamsoni sünnilinn?

J: Paldiski huvitab meid eelkõige kui mudeljuhtum. Selgelt välja joonistunud kogukondlikud piirid ja linna suurus muudavad Paldiski meie kunstipraktika jaoks haaratavaks. Pikalt suletud olnud linnast sai selle  avanedes justkui laboratoorium, mis joonistas välja Eesti ühiskonna sümptomaatilised spasmid: integratsiooniprobleemid, regionaalpoliitika ja üle kõige kõrgelt käivad ärihuvid.

J: Projekt kasvas välja linnaelanikele esitatud küsimusest „Millist Amandus Adamsoni skulptuuri soovite näha kaunistamas oma linna?”. Lihtsast küsimusest tekkis midagi palju keerulisemat. Näiliselt tavalise kunstiküsimuse raames avanesid Paldiski laiemad probleemid.  Adamsoni isik moodustab multikultuurilise ja -natsionaalse elanikkonna teatava identiteedikeskme. Kaks suuremat kogukonda, eestlased ja venelased, kes muidu külg külje kõrval elades eriti ei suhtle, ilmutavad Adamsoni küsimuses märkimisväärset üksmeelt. Adamsoni peavad kõik paldisklased omaks. Otsustasime seda momenti ära kasutada. See ongi projekti selgroog ja lõppeesmärk: luua sotsiaalse tähenduslikkusega laetud linnaskulptuur, mis ei oleks pelgalt esteetiline  objekt, vaid elanike tahte manifestatsioon ja kogukondi liitev sümbol.   

EŠ: Olete mõlemad korduvalt rääkinud uskumuste välisusest. Kas mõtlete selle all erinevate kogukondade liitmist projekti ja selle abil?

J: Paldisklased on meie projekti raames korraldanud  mitmeid Adamsoniga seotud üritusi. Viimati näiteks kanti Nikolai kirikus ette spetsiaalselt selleks ette valmistatud kontserdikava. Kohalikus restoranis on välja töötatud nn Adamsoni menüü, mis põhineb Adamsoni eelistatud roogadel. Nende ürituste mõte on olnud eelkõige kommunikeerida Adamsoni skulptuuri ideed linnaelanike hulgas laiemalt. Teiseks väljendub sellises tegevuses paldisklaste usk idee teostumisse. Slavoj Žižek on läbi Jacques  Lacani viidanud uskumuste radikaalsele väljaspoolsusele. See väljendub uskumisaktis eneses, konkreetses teos. Selles ei ole midagi sisemist ega varjatut, vaid vastupidi, see on kõigile nähtav.   

EŠ: Kuna olen aru saanud, et see näitus on projekti vaheetapp, siis millised on teie järgmised sammud ja lõppeesmärk?

J: Nagu öeldud, algas kõik 2006. aasta sügisel küsimusest, millist Adamsoni skulptuuri Paldiski elanikud oma linna sooviksid. 2008. aasta kevadel viisime läbi ülelinnalise valimise: linnaelanikud said oma postkastidesse valimissedelid,  mille abil said valida kolme varasematel küsitlustel enim hääli saanud teose vahel. Küsitluse tulemus tehti teatavaks selle puhuks korraldatud kontserdil, kus esinesid Paldiski taidluskollektiivid. Rahva lemmikuks osutus teos „Laeva viimne ohe”.

J: Lähiajal alustab skulptor Mare Mikoff savist suurenduse modelleerimist ja kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis saavad 2009. aasta lõpuks Paldiski linna elanikud kahe ja poole  meetri kõrguse Adamsoni teose suurendatud koopia, mis kinnitab linnaelanike usku nende otsustusõigusesse ja selle võimalikkusesse.

26
Jul
09

NAISTEST JA SOLIDAARSUSEST

Ilmunud Sirbis 04.04.2009

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8476:naistest-ja-solidaarsusest&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3246

 „Naistööliste vabastamine peab olema naistööliste eneste asi.”

Lenin

Marge_MonkoMärtsi alguspäevadel avati Tallinna galeriides kaks isikunäitust, mille teema käsitles töötavate naiste õigusi ja töökeskkonda ning sõltumist tööjõupoliitikast: Draakoni galeriis 8. – 21. IItoimunud näituse „Leib ja lilled” autori Marge Monko ja Hobusepea galeriis 18. – 30. II avatud näituse „Naine võtab vähe ruumi” autori Liina Siibiga vestles Elena Šmakova.

Elena Šmakova (EŠ): Kas naistööliste vabastamine on naistööliste  eneste asi? Ja kuivõrd te kumbki oma näitusel sellest lähtute? Viitan siin eelkõige sellele, et lähtuvalt Euroopa Liidu direktiividest on meile ette nähtud Euroopa naistega võrdsed võimalused ja õigused, samas töötasu erinevused on Eestis meestega võrreldes Euroopa suurimad. Kas eelpool toodut arvestades on üldse võimalik midagi teha?  

liina_siib_2     

Liina Siib (LS): Tundub, et Eesti naised on mõnikord soorollide poolt ette kirjutatud töötava naise mudelitesse liiga sisse elanud. Loomulikult aitab suurel määral nende professionaalset identiteeti kujundada tööandja, kes seab naistöötaja töökoha sisse samuti eelduspärasest lähtuvalt. Misanstseen revitaliseerib ajast aega kuvandi. Paar päeva tagasi tutvustati Euroopa  Komisjoni üleliidulist kampaaniat meeste ja naiste palgaerinevuse vastu võitlemise raames. Selgus, et paljud Eesti naised ei hoomagi, et neid palgaga diskrimineeritakse. Nende leplikkus ja madalam enesehinnang ei sea nõudmisi töötingimuste paremaks muutmiseks. Pensioniealised, ajutised või koondamishirmus töötajad ei hakka teadlikult oma pea kohale sütt koguma. Ametiühingute ja sotsiaalnõustajate abi ilmselt ei ole olnud piisav sotsiaalse mentaliteedi  muutjana.     

monkomarge2Marge Monko (MM): Uus töölepingu seadus ütleb, et töötaja päästmine on töötaja enda asi. Töötaja  peab olema pidevalt konkurentsivõimeline ja rääkima kõik töölepingu tingimused tööandjaga läbi juba lepingu sõlmimisel. Või, nagu on meedias korduvalt rõhutanud Rein Lang, et ei ole „isakest-emakest riiki”, kes kaitseb töövõtjat ja annab lõputult garantiisid. Sellega seoses võtab sinu poolt esile toodud Lenini tsitaat kokku praeguste parempoolsete seisukohavõtud ja retoorika seoses töölepingu seadusega. Aga ma arvan, et Lenin mõtles seda pisut teistmoodi ja  siinkohal ongi oluline naiste eneseteadvustamine. Probleem on pigem selles, et neil naistel puuduvad vahendid ja võimalused oma olukorra parandamiseks.     

liina_siib_3LS: Paljudel töökohtadel, kus on nirud töötingimused ja madal palk, töötavad vene keelt kõnelevad naised. Kui need naised valdaksid riigikeelt, kas siis nende võimalused paraneksid?     

EŠ: Tegid sa naisi pildistades teadlikke valikuid seoses rahvusliku kuuluvusega?

LS: Ma ei pildistanud teadlikult. Minu jaoks oli juhus väga oluline. Oluline oli, et midagi minus kattuks pildistatavaga, oluline oli äratundmine ja empaatia. Kui vaadata naisi, kes töötavad tehastes, siis paistab silma nende vahel tekkiv seletamatu solidaarsus. Pildistamise ajal esitasin ma loomulikult endale küsimuse: „Mida saab naine selles olukorras teha?”. Mulle tundub, et ega väga palju ei saa. Saaks võib-olla, kui töötajal  oleks eeskujusid ja toetajaid, kui moodustuks mingi tuumik, töötajate õiguste eest seisev ja neid nende õigustest informeeriv grupp. Aga see toob endaga kaasa selle, et aktivist võib-olla järgmisel kuul ei tööta enam selles kollektiivis. Ilmselt lõviosa tööandjaid ei eelda töötaja käest ettepanekuid, milline võiks näha välja töökoht, kus töötaja veedab argipäeviti 8–12 tundi ja kuidas tema töötingimusi avalikus ruumis inimsõbralikumaks muuta. Meie  kunstnikena võime õnnelikud olla, et osalt tänu saadud haridusele oleme võimelised teatud määrani enda eest seisma. Aga kes seisab nende eest, kes ei oska ja ei suuda enda eest seista? Lenin ilmselt pidas oma lausega silmas abstraktse ja passiivse naiselikkuse kadu naistöölistes ning klassiteadliku maskuliinse kangelanna sündi, kes vastse kirjaoskajana peale pika tööpäeva lõppu poliittunnis Lenini teoseid läbi hekseldab. Töötingimused  olid head ainult pildi peal. Nõukogude aeg tingis naiste emantsipeerumise, aga samal ajal kehtis patriarhaalne kord. Ma ei tea vastuseid, mida praegu ette võtta, ja ma ei ole ka barrikaadidele mineja.    

MM: Kreenholmi teemat käsitledes loobusin teadlikult koondatud naiste pildistamisest, kuna kartsin, et nende kujutamine kinnistaks venekeelsete naiste stereotüüpe veelgi. Edaspidi kavatsen selle teema tarvis leida mõne sobivama representatsioonivormi.     

EŠ: Liina Siib ütleb, et ta ei tea, mida teha. Viidates Marge näitusele ja Elfriede Jelinekile, siis Jelinek programmeerib suhteliselt küüniliselt ette naiste objektist subjektiks saamise tõenäolise ebaõnnestumise.       

MM: Sel korral narratiivselt see lõpeb nii  (näidendis „Mis juhtus pärast seda kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”, mille teksti oma videos kasutan), aga ma ei tea, kas see on Jelineki seisukoht ka üldisemalt. Ma arvan, et Jelineki eesmärk on juhtida naiste tähelepanu sellele, et omavahelise  solidaarsuse puudumine ja hierarhiate aktsepteerimine ongi see, mis asetab nad marginaalsesse positsiooni.       

LS: Mina olen seisukohal, et naised peaksid üksteist rohkem toetama, kui nad seda praegu teevad, peaksid olema üksteisega solidaarsemad. Muidu võtab naine ühiskonna antud rolli kenasti omaks ja on väga veenev. Aga et ta samas küsiks endalt, mida mina tahan? Praegu ta küsib: mida ma pean tegema? Naine peaks kõigepealt iseendast  aru saama. 

EŠ: Siinkohal meenub Liina  pressiteates toodud küsimus „Mida peale hakata oma naiselikkusega?”. Kas pead silmas juurdunud  rollikuvandiga kaasas käivat luhtunud tõsidust?     

LS: Naistele on üldjuhul omane naiselikkuse kasutamine strateegilise relvana. Kui  midagi läheb nihu, siis võetakse sisse ohvri – või märtripositsioon. Ühiskonnas leviva omaruumi kahanemise taustal töötavad paljud naised kogu oma elu võõraste pilkude all. Siis saab elu otsa ja mida siis tehti oma naiselikkusega? Äkki kasutada vahetevahel tööidentiteedi puhul sõna „inimlikkus” „naiselikkuse” ja „mehelikkuse” asemel?

MM: Naiselikkus on kultuuriline konstruktsioon. Olen seisukohal, et enamikes ametites ei ole vaja naiselikkust etendada või seda ära kasutada. Küll aga võib küsimuse püstitada, rääkides bioloogilisest soost tingitud emarolli ja töö ühildamisest.

26
Jul
09

MUID VÕIMALUSI EI OLE !

Ilmunud Sirbis 13.03.2009

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8313:muid-voimalusi-ei-ole&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3243

normanlaimre

7. juunil avatakse taas Veneetsia biennaal, seekord juba 53. kord. Biennaali üldkuraator on Daniel Birnbaum ning see peetakse deviisi „Making Worlds” / „Fare Mondi” / „Fazer Mundos” / „Weltenmachen” / Bantin Duniyan” / „Maailmu luues” all. Arsenalet ja Costello hakkab Veneetsia kesklinnaga ühendama uus sild ning Giardini Itaalia paviljon on täielikult kujundatud ümber suure ekspositsiooni osaks, kui nimetada vaid mõned uuendused. Biennaali nõukogu eesotsas president Paolo Barattaga, kuraator Birnbaumi ettepanekul, otsustas 24. veebruaril  anda suured Kuldsed Lõvid elutöö eest Yoko Onole ja John Baldessarile, sest nad on „kujundanud oma loominguga meie kunstiarusaamu ning kunsti seost praeguse maailmaga,” kommenteeris Danile Birnbaum. Enamgi veel, nende kunst on täielikult muutnud nüüdiskunsti keelt ning jääb ka tulevaste põlvkondade inspiratsiooniallikaks. Kuldsed Lõvid antakse pidulikult kätte biennaali avamisel 6. juunil. 6. juunil avatakse ka Eesti ekspositsioon Palazzo Malipieros, seekord esindab Eestit Kristina Norman projektiga „After-War” („Järelsõda”), projekti kuraator on Marco Laimre ning Eesti paviljon on külastajatele avatud 22. novembrini. Veneetsias avatavat ning kuni 22.11.2009 kestvat näituseprojekti tutvustavad Kristina Norman ja Marco Laimre, neid küsitles Elena Šmakova.

Elena Šmakova (EŠ): Olete mõlemad korduvalt öelnud, et osalemine Veneetsia biennaali projektikonkursil oli omalaadne eksperiment. Millised olid teiepoolsed ajendid ja eesmärgid, ehk siis – kas eksperiment õnnestus?

Kristina Norman (KN): Teadupärast on Veneetsia rahvuspaviljon riigi kultuuripoliitika kunstivaldkonna üks prioriteete. Soovisime eksperimendi korras leida vastust küsimusele, kas Eesti Vabariik on valmis rahastama riigikriitilise sisuga projekti rahvusvahelisel kunstifoorumil. Kultuuri sõltumatuse aste on riigi demokraatlikkuse mõõdupuuks. See, et “After-War” sai valituks, on positiivses mõttes väga kõnekas fakt. Loodame, et see kogemata, veana ei juhtunud. See on iseenesest ka sõnum, mis jõuab rahvusvahelise publikuni.

Marco Laimre (ML): Minul isiklikult oli kavas kaks peamist eksperimenti. Esimene seisnes selles, et kas mul õnnestuks viia Eesti esindatus Veneetsia biennaalil kriitilisele väljale (kõige laiemalt öeldes). See tähendab, et kas meie kaasaegse kunsti sisendid esindusüritusele on piisavalt avarad ja adekvaatsed sisuliselt „teistmoodi“ kunsti tootmiseks ja eksponeerimiseks. Normani „After-War“ erineb kvalitatiivselt senisest, see ei ole tõesti elamusekeskne või riskivaba valmiskunst, millega on seni kahtlemata edukalt esinetud (sorry Hanno ja Anders[1]). Ühesõnaga, et kas kunst, mis on sootsiumiga suhestuv, poliitiliste sümptomitega, kriitiline ja ei tegele peamiselt omaruumi illustreerimisega, et kas sellisel kunstil on Eestis mingi võimalus? Vastus on tänaseks käes. Jah, see on võimalik! Teisest eksperimendist ei ole siin praegu ruumi rääkida, ehk kunagi hiljem.

EŠ: Pressiteate kohaselt tegeleb Eesti paviljonis eksponeeritav projekt mälukogukonna mõiste abil sündmuste kirjeldamise ja analüüsiga ning ettepanekuga järgnevaks kultuuriliseks praktikaks. Millisele mälukogu-konnale kuuluvad need mõisted, mille abil kirjeldate „After-War“ loomist ajendanud sündmusi, millised on need sündmused ja kas konkreetsele kogukonnale viitamine on siinkohal üldse vajalik?

ML:  Väga keeruline küsimus, aga ilma milleta tõsi, edasi rääkida ei saa. Mälukogukond on teatavat sorti kollektiiv, mis piltlikult öeldes on „kogunenud“ paari olulise ja erilise tähendusega minevikusündmuse teisititõlgendamise lõkke ümber. Võib vabalt väita, et need kollektiivid on tõlgenduste sõja regulaararmeed. Mälu aga on midagi, mis on pidevalt juurde „ehitav“ ja kollektiivne mälu on suunatud olevikku ning tulevikku. Ehk meenutades vana head Orvelli lauset: „Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku.“

Marek Tamm väidab, et koos ühtede sündmuste meenutamisega määratleb mälu-kollektiivi iseloomu teiste sündmuste unustamine, nende  teadlik või ebateadlik ignoreerimine.[2] Ehk siis sissearvamine ja väljajätmine, meie ja nemad. Siit edasi tuleb loogiliselt vaenlase ja „oma“ konstrueerimise problemaatika ja tulles laustänapäeva, tsiteeriksin Anders Härmi: „Paralleelselt netinatsismi levikuga laiendatakse riigis politsei õigusi, monumentaliseeritakse ajalugu, rahvuslust ja riiki ning ksenofoobsed ja rassistlikud loosungid koguvad populaarsust. Üha rohkem levib käsitlus kultuurist mitte kui sõltumatust kriitilisest institutsioonist, vaid kui igikestvast laulupeost, riigi ja rahva väärtushinnangute taastootmise propaganda-masinast.“[3] Mulle tundub, et mälu demokratiseerumiseks on vajalik välja tulla mingi kolmanda kultuuripraktika rakendamisega, kasvõi ettepanekuga seda sorti mälutööks mis võimaldaks hoiduda traumaatilisest isolatsionismist ja poliitilisest populismist. „After-War“ ongi ise teatavat sorti kogum sündmuste kirjeldusi ja mõisteid, otsimaks võimalust mälukogukondade traumaatiliste kesete ümbertõlgendamiseks. Teisalt  sisaldab Kristina Normani teos ka püüet kaasaegse kunsti säilumiseks sõltumatu ja kriitilise institutsioonina, mis on siis selline metatasandi lisaväärtus. Peamine sündmus, millest „After-War“ lähtub, on nn. Pronksiöö ehk  Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõduritele pühendatud (ametlikult Tallinna Vabastajatele pühendatud) monumendi nihutamine ja sellega seonduv.

EŠ: Kas siia ei ole juba ette sisse kirjutatud ümbertõlgendamis(t)e luhtumine? Pidades silmas ühiskonnas paralleelselt eksisteerivaid kogu-konnapõhiseid narratiive, kus nimetatud kollektiivse mälu poolt tuleviku nimel mineviku säilitamine välistab kolmanda võimaluse. Kui ühe kogukonna eneseteadvuse aluseks on end väljastpoolt tuleva vaenlase eest kaitsta ja teise kogukonna liikumapanevaks jõuks on Anders Härmi poolt eelnevalt kirjeldatud nn igikestev rahvuslik „vabadusvõitlus“. Või ei ole minu tõlgendusse takerdumine siinkohal prevalentne, arvestades teisena nimetatud sõltumatut ja kriitilist positsiooni?

ML: Küsimus näib olevat piisavas hulgas alternatiivsetes narratiivides, nende võimalike narratiivide vahel enesekindlate valikute tegemise võimalikkuses ja mitte sulgumises olematu võimu tuuma ümber. Natuke suureliselt võib lisada, et kui me ise ei püüa nimetatud ümbertõlgendusi läbi viia, siis tehakse seda meie eest (alati jääb muidugi küsimus, et kes on see „meie“). Slavoj Žižek, viidates sellele, et meil on palju lihtsam ette kujutada erinevaid katastrofaalseid maailmalõppe kui globaalse kapitalismi muutmist, pakub välja kolmandat sorti utoopia mõiste, mis luuakse ainuvõimaliku kujutlusena ja ellujäämise tingimusena kuna muid võimalusi ei eksisteeri.[4]

EŠ: Kristina, sinu poolt öeldut veidi laiendades, oled väitnud, et Veneetsias näidatava projekti üheks eeldatavaks sihtgrupiks on vabariigi valitsus. Kes on vägivaldselt, tehnokraatlikke vahendeid ning meetodeid kasutades sekkunud millessegi, mille tegelikust olemusest neil ei olnud aimugi. Kas ja kuidas peaks sinu arvates valitsus alluma provokatsioonidele? Või säilitavad nad seekord rahu ja jäävad koju?

KN: Saan aru, et küsimuse viimases osas pöörad ümber SMS-sõnumi sisu, mille vabariigi valitsus saatis “pronksirahutuste” teisel päeval. Kui see oli provokatsioon, siis minul midagi võrdväärset korraldada kindlasti ei õnnestuks. Aga kasutan siin võimalust ja kutsun kõiki, kel tõsisem huvi, Veneetsiasse näitust vaatama.

Oluline osa ekspositsioonist lahkab vene kogukonna kultuuripraktikaid, mis on seotud pronkssõduri monumendiga ja millest on saanud kogukonna identiteedi kese. Oma kunstiteostes jälgin monumendi juures toimunud rituaalide teisenemist läbi ajaloo ning Tõnismäe tähenduslikkuse säilimist ka pärast monumendi teisaldamist. Ma arvan, et võimul, mis tegi monumenti ja selle lähedusse maetud säilmeid puudutavaid otsuseid, ei olnud aimu monumendi kui sümboli sügavamast sakraalsusest ja selle juures läbiviidavate rituaalide religioossest olemusest. Siit ka vene kogukonna hinnang teisaldamisele ja ümbermatmisele, kui profanatsioonile. Konflikt on eelkõige kogukondade kultuurimudelite erinevuses. Eesti meedias läbivalt põlastaval toonil kirjeldatud “haudadel trampimine”, “söömine ja viina joomine” – on eestlastes kui teise kultuurimudeli esindajates alati võõristust tekitanud. Teise kogukonna käitumismudelite visuaalse vaatlemise tulemusel saadud informatsiooni lugemiseks puudus – ja puudub endiselt – vastav dešifreerimiskood.

Minu eesmärgiks on kaaperdada ametlikud (käibel olevad) koodigenereerimise mehhanismid, nihestada nad nõnda, et ühtegi olemasolevat šifrit ei saaks kultuurilise teksti dešifreerimisel mehhaaniliselt rakendada.

EŠ: Marco, oled väitnud, et kunstnik kes soovib tegeleda „Pronksõduri juhtumiga“, peaks positsioneerima ennast kahe kogukonna vahele. Ja et töötamiseks erinevate aktiivsete koosluste ning teemaga seotud poliitiliste diskursustega peaks tema tööriistakast olema varustatud suhestuvast esteetikast lähtuvate instrumentidega. Mida sa sellega täpselt silmas pead, või on see tahtlik Bourriaud´ „voodri väljapoole keeramine“? 

ML: Ma ei oleks üleüldiselt nii kategooriline. Mitte igasugune kunstnik ja mitte igal juhul. Nii näiteks võib kergesti esitada pilte Pronksiöö mässust ühesuunalise dekora-tiivse positsioonina, umbes nii nagu Kenny McCormick`i surma puhul hüüatavad tema sõbrad Stan Marsh ja Kyle Broflovski alati: “Oh my God, they/you killed Kenny!” või: “You bastards!”[5] (Millele need hüüatused siis ikka nii väga osutavad?)

Häda on selles, et suhestuva esteetika mõiste on väga üldine ja tegelikult spetsiifilisemalt ei kirjelda suurt enam midagi. Eks Bourriaud lanseeriski selle, näitamaks pigem hoiakute ümberpaiknemist kui mingit reeglistikku.[6] Nüüd, aastal 2009 võime küllaltki lihtsustatult öelda, et see on kaasaegse kunsti praktika, mis otsib lähtepunkte inimeste vahelistest suhetest ja sotsiaalsest kontekstist. Tähendab see aga seda, et kunstnik ei asetu kahe kogukonna „vahele“ apoliitilise vaatlejana, vaid püüab kõigest jõust suhestuda ning olla dialoogis erinevate poliitiliste subjektidega.

Mida pean silmas nimetatud tööriistakasti all on, et kasutades küll videokaamerat, arhiive, aktsionismi, teksti, provokatsioone jne on need instrumendid kunstniku eesmärgi suhtes siiski pelgalt kättesaadavad vahendid, mis annavad talle võimu teostada oma tahet. Normani puhul siis alternatiivse kultuuripraktika välja pakkumiseks. Kui aga pidada silmas viimati öeldut, on selge, et see saab võimalik olla ainult osaledes.

EŠ: Milline oleks siis teie esimene ettepanek olukorras kus sõda on küll läbi, aga konflikt kestab edasi ?

ML: Me elame täna täie rauaga kontrolliühiskonna ja totalitarismi suunas süüd-imatult kimavas maailmas. Muidugi ei ole tegemist millegi sellisega, mida me juba tunneme (kogenud oleme). See on maailm, kus päriselt võimalus pääsemiseks on väga vähestel, ent vahelejäämiseks on võimalust paljudel. Käesolev majanduskriis on saatanlikult hea näide selle kohta. Seetõttu ma arvan, et me peaksime õppima erinevatel tasanditel pähe määritavaid „eriolukordi“ ja „uusi diile“ läbi nägema, oskama neid kriitiliselt vaadelda ja oskama poliitiliselt reageerida.  Sest küsimuse all on ei midagi vähemat kui küsimus „laagrite“  kohta. Ei midagi muud, kui küsimus vabadusest enesest. MUID VÕIMALUSI EI OLE. 

KN: Soovitan kõigil avada end poeesiale. Pakun kunstnikuna välja teistsuguse keele, teistsuguse sõnavara, mille abil juba kooriku alla kasvanud haavast rääkida. Viin poliitika kunsti sfääri, kus valu tekitavatest asjadest tuleb rääkida kasutades kunsti valdkonda kuuluvat sõnavara. Kunstnik on siin psühhoterapeudi rollis – patsient suunatakse mälestuste narratiivis trauma juurde tagasi, et selle olemus välja artikuleerida ning eluga edasi minna.

 

 


[1] Hanno Soans ja Anders Härm

[2]  Tamm, Marek; Saale Halla (2008). Ajalugu, poliitika ja identiteet: Eesti monumentaalsest mälumaastikust – „Monumentaalne konflikt“, Varrak, lk. 18

[3]  Härm Anders, Netinatside ajastu tulek – Eesti Päevaleht, 10. II 2009

[4]  Žižek! http://www.youtube.com/watch?v=fI7X3RXLguI

[5]  populaarne multikasari „South Park“.

[6]  Bourriaud, Nicolas. Relational Aesthetics ilmus 1998. aastal.

26
Jul
09

TARTU LAULUPEO PATROON ON ANDRUS ANSIP

Ilmunud Sirbis 17.10.2008 

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1152:jalutusk-ik-galeriides&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3224

„Laulupidu Tartus on minu südameasi. Olgu pidu suur või väike, see on oluline meile kõigile,” ütles Ansip, nõustudes laulupeo patrooniks hakkama. „Arvan, et iga eestlase elus peaks olema kogemus ühisest laulmisest laulukaare all,” lisas peaminister laulupeo korraldajate teatel.

BNS 22:48, 13. X.

ansipSiinkohal võiks Reimo Võsa-Tangsoo näituse veel mitte alatagi jõudnud ja kolme nädala võrra hilinenud tutvustuse lõpetatuks lugeda. Sest lühidalt ja tabavalt, nagu tal kombeks, on uudisteagentuur BNS tahtmatult äsja lõppenud Võsa-Tangsoo näituse 13. oktoobri hilisõhtuse kultuuriuudisega kokku võtnud.

Ilmselt ei ole vähetähtis, et Reimo Võsa-Tangsoo alustas möödunud näituse ettevalmistamist küsimusega Eestis registreeritud poliitilistele parteidele: „Kui teie erakond oleks saanud luua valitsuse, siis kes oleks olnud teie ministrikandidaadid?”. Küsimuse osaliseks said kas kirja teel või suulise päringu vormis Eesti Keskerakond, Eesti Iseseisvuspartei, Eestimaa Rahvaliit, Eesti Kristlikud Demokraadid, Konstitutsioonierakond, Vene Erakond Eestis ja Eesti Vasakpartei ning Eestimaa Rohelised. Kui suur oli vastajate hulk ja millised olid vastusevariandid, ei ole siinkohal isegi tähtis. Pigem Võsa-Tangsoo näitusekülastajatele antud võimalus soovi korral „olla üks laulukaare all” ja koostada vaid talle meelepärane valitsuskabinet ning valida lauluisa.

reimo2Reimo Võsa-Tangsoo Fiesta la peste oli kogum küsimusi ja võimalikke vastuseid eelkõige iseenesele esitatud küsimustele. Kui nimetada siinkohal mõningaid neist: kellele kuulub kuvand – kas kujutatule või kujutajale? kas oled olemas, kui sind ei ole Internetis? kui reaalne on virtuaalne reaalsus? kas poliitikud on staarid?, siis ei ole küsimustel esmapilgul ehk seost.

reimo3Kuid Võsa-Tangsoo kasutas eelnevat imaginaarse vaatemänguühiskonna (siinkohal teemast ja elukohajärgsest reaalpoliitilisest situatsioonist lähtuvat paatoslikku väljendit kasutades) poliitilise ruumi kujundamisel. Kaasates protsessi vaatajale näituse arusaamist lihtsustava Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaja” ja eespool nimetatud teose kuvandi üleekspluateerimise Google’is. Võib vaid oletada, et Võsa-Tangsoo lähtus enese esitatud küsimustele vastuste leidmisel kas Guy Debord’i teooriatest kuvandite loodavatest sotsiaalsetest suhetest; viidetest Gilles Deleuze’i ja Michel Foucault’ dekonstruktsionistlikule utoopiale; Slavoj Žižeki virtuaalse ja tegeliku reaalsuse teooriatest ja loomulikult vendade Wachowskite „Matrix’ist” või veel mitmetest loendamatutest võimalikest variantidest.

reimo4Ka see ei ole siinkohal tähtis. Oluline oli luua väikemudel vaate(kurb)mänguühiskonna valitsusest, mis lubab petlikult valijatest moodustunud kollektiivsel ajul endale ette kujutada avatud identiteetide ning nende omavaheliste koosluste lubatust. Kuid, olles  liberaaldemokraatliku põhjaga, kasutab jõupositsioonilt ainuõigetele tervikhuvidele rõhudes laenatud sotsiaaldemokraatlikke võtteid ja huvitub eelkõige üldisest positiivse märgilisusega kuvandist lakkamatu valimisvõitluse tingimustes. Kõrvalekaldeid käesolevaks ajahetkeks loodetavalt saavutatud homogeensest „ühendkoorist” siiski veel leidub, millega muidu seletada näitusekülastajate aktiivset huvi erinevate valitsuskabinettide koostamisel ja „soolopartiidena” kunstnikuga dialoogi asumise vastu. Mille tõestamine, ma loodan, oligi projekti läbiviimise peamine eesmärk.

26
Jul
09

KODANIKUD JA VALDKONNAD: VENEETSIA BIENNAAL, NÄITEKS

Ilmunud Postimees AK-s 16.06.2007

http://www.postimees.ee/160607/esileht/ak/266725.php

veneetsia.hannoNagu eelnenud kordadelgi, moodustavad biennaali rahvuspaviljonid Giardinis ja linnaruumis, sel aastal rekordarvuga 77, ning kuraatorinäitus Arsenales ja Giardini Itaalia paviljonis. Pealkirja alla «Think With The Senses – Feel With The Mind. Art In The Present Tense» koondatud põhinäitust kureerib ameeriklasest kuraator, teoreetik ja maalikunstnik Robert Storr. Nagu paljudel varasematel aastatel, rõhutakse ka seekordse biennaali pressiteadetes Veneetsia rollile äärealade kunsti tutvustamisel laiemale kunstipublikule, veel avastamata talentide püünele pääsemise võimalusele kuraatori tegevuse kaudu ning rahvuspaviljonidele.

Seda kõike oleme juba kuulnud, ainus erinevus, millel iseenesest ei ole aga ehk suuremat tähtsust, on peakuraator Storri päritolu, mis korraldajate sõnul võimaldab kuraatori pilgul ulatuda kõigisse maailma pimedaimatesse nurkadesse, ühendades viie kontinendi uusimad trendid suurnäituseks. Nagu väidab mõttetu pealkirjaga näituse kuraator ise, elame me keerulistel aegadel. Kunst ei ole enam endine (mida iganes see siis ka tähendada võiks), kunstniku looming on ühiskonnas toimuvaga paralleelne «work in progress», kunstnik on reporter ja ajakirjanik, juhtides oma loominguga tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele. Seetõttu on palju ruumi antud kunstile, mis tegeleb hiljuti toimunud või alles reaalajas toimuvate konfliktidega, pingetega Lähis-Idas, Balkani maades ja Ladina-Ameerikas jne. Siit leiab tõesti BBC nii tänaseid kui eilseid uudiseid: kultuurikonflikte, usukonfliktide jäädvustusi, erinevate poliitiliste jõudude liikumise tagajärjel tekkinud konflikte Iisraelis ja Palestiinas, territoriaalkonflikte ja personaalseid kollapseid.

veneetsia3Olgu kuraatori väidetega, kuidas on, näitus on ootusi ületavalt hea, vähemalt Arsenales pakutav. Loomulikult on siiagi jagunud teoseid, mille eksponeerimiseks möödus «parim enne» eelmisel sajandil, kuid Storr on tänuväärselt suutnud maha raputada biennaali peanäituse kuraatoritele seni omase püüde meeldida kõigile ja anda esinemisruumi võimalikult paljudele. Ja kes etteantud valikutega kuidagi leppida ei taha ega suhestuda suuda, saab alati keskenduda biennaali rahvuspaviljonide «kogu pere kunstilaadale» Giardinis. Siit leiab sobiva see, kes arvab, et biennaali rahvuspaviljonis peaks esinema kunstnik, «kel juba nii palju teeneid ja surm lähedal, viimane aeg Veneetsiasse pääseda» (Saksamaa), «maalikunst ei taha surra» (Taani), kellele tundub kunstist olulisem näituse kujundus (Ungari, Iisrael, Belgia, Brasiilia, Tšehhi) või kellele imponeerivad mõttetud ja igavad ning iiveldama ajavad jõudemonstratsioonid (Venemaa).

veneetsia4Õnneks on ka väljapanekuid, mida vaadates ei hakka liiga kahju kulutatud ajast (Prantsusmaa, Inglismaa, Põhjamaade paviljon, Hispaania, USA), ja paar väga head paviljoni. Isiklike lemmikutena võin nimetada kahte, esimesena Hollandi paviljoni, kus pealkirja all «Citizens And Subjects» esitletakse kolmeosalist projekti, mis koosneb Maria Hlavajova kureeritud kunstnik Arneout Miki illegaalset immigratsiooni käsitlevast näitusest, mahukast trükisest «Citizens And Subjects: The Netherlands, For Example» ja sügisel Hollandis toimuvast vägivalda ja rahvuslikku julgeolekut käsitlevast foorumist.

veneetsia2Teisele kohale platseerus, kui nüüd pingerida koostada, Rumeenia paviljon, kus pealkirja all «Low-Budget Monuments» esinevad Mihai Popi ja Mihnea Mircani juhtimisel kunstnikud Victor Man, Cristi Pogacean, Mona Vatamanu ja Florin Tudor. Ja kui minna tagasi Arsenalesse, siis loomulikult ei saa mainimata jätta kuraatorinäitust väärikalt lõpetavat Aafrika paviljoni «Check List Luanda Pop», kus erakollektsiooni põhjal koostatud ekspositsioonil on väljas 30 kunstniku tööd, alustades Jean Michel Basquiat’, Alfredo Jaari ja Andy Warholiga, lõpetades aukartustäratava hulga noorte, veel mitte nii väga tuntud kunstnikega.

maetammveneetsiaVeneetsia piires koha leidnud paviljonide hulka kuulub ka Eesti, sel aastal Mika Hannula kureeritud Marko Mäetamme isikunäitusega «Losers’ Paradise». Mäetamme näituse sisu siinkohal tutvustamist ilmselt ei vaja, erinevalt küll biennaali kuraatorinäitusest, Mäetamme ühiskonnas ning poliitilisel areenil toimuv ei vaeva. Mäetamm tegeleb jätkuvalt sellega, mis ihule ligem, pangalaen on köiena kaelas, naised-lapsed koormaks ja üleüldse on ta üks mõttetu mees, nagu ise väidab. Ühena korraldajaist olen sunnitud platseeruma neutraalsele positsioonile ja arvustada ega kiita poleks kena. Küll olen aga viimasel ajal üha tihemini mõelnud seoses Mäetammega ilmselt üsna tähtsusetule – mis saab kunstnikust ja teda motiveerivast siis, kui pangalaen kord makstud saab ja lapsed kaela kannavad? Mäetamme näituse külastajaid ilmselt aga sellised kõhklused ei vaeva, külastusarvud küündisid juba pressipäevadel tuhandeisse, pooleks aastaks varutud pressimaterjalid lõppesid nelja päevaga ja Mäetamme põselihased on intervjuude andmisest ilmselt lootusetult deformeerunud. Lisaks väärilisele näitusele ja lõpututele intervjuudele õnnestus Mäetammel koostöös Hannulaga saada pressipäevade raames, 9. juuni hommikul Teatro Piccolos Arsenales maha ka parima pressikonverentsiga, mida minu silmad seni näinud.

Jätaksin siinkohal pressikonverentsi sisu ümber jutustamata, eeskätt tekitamaks pisutki süümepiinu Veneetsias samal ajal viibinud siinmaiste ajakirjanike ja kriitikute hulgas, kes peamise töökohustuse, olla oma maa kunstniku esitlusel kohal, enamikus kahjuks täitmata jätsid.